Avatud kiri inimesele, kes loobus minu armsast koerast

Video: Avatud kiri inimesele, kes loobus minu armsast koerast

2024 Autor: Ruth Jocelyn Flynn | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-17 05:17

Keda see võiks huvitada:

Te ei tunne mind, kuid kui te kolisite 2013. aasta talvel, siis loobusite minu koerast. Ta oli su perekoer ja pärast seda, kui kõik oli ära pakkinud, jättis ta oma tühja korteri üksinda. Teie vana majaomanik leidis tema, üksi ja segaduses. Ta püüdis teiega ühendust võtta, kuid selleks ajaks sa oled kaua läinud.

Just nüüd, teie väike punane koer peitub mu kõrval. Ta teeb oma unis müra. Tema nimi on Brenda, ja ta on kogu maailmas parim koer.

Ta sai selle nime loomade varjupaigas, kus ta elas peaaegu aasta kennelis. Ta läks üle nii palju kordi, et ta sai nimeks "Lonely Hearts Club" liige.

Aastaid hiljem kardab Brenda jätta maha.

Ta on kinnisideeks, veendudes, et keegi ei ole kõrvale jäänud, nagu ta oli. Kui me astume korterisse viivate nelja lendu, peatub ta igal maandumisel, et veenduda, et järgin.

Mu abikaasa Tim ja ma ei saa enam Brenda't koos kõndida, sest kui üks meist lahkub, läheb koju või sattub poodi, siis ta paanika. Ta leidis Timi kogu mulle poole miili, et leida Tim. Tema meelest on meil pakend ja me peame koos olema kõik kolm meist.

Brendas pole kunagi pinki maja sees. Mitte üks kord. Ma arvan, et ta kardab midagi, mis võib meid vihastada. Ta on kaks korda visandanud ja mõlemal korral kallutas ta nurgal, kui ma selle puhastasin. Tema häbi võttis kogu ruumi.

Öösel sööb teie endine koer oma kätega väikese palli ja jääb seal, kuni ma magama jääb. Kui ta läheb ära, väike keha levib, aga ta äratab mind korduvalt käpa kopsuga, et ta saaks oma naise juurde tagasi pöörduda.

Mõnikord peatub Brenda tänaval inimeste vaatamiseks. Harvadel juhtudel järgib ta neid eriti paaritu käitumisega, sest ta on võõraste jaoks häbelik ja häbistav. Igal korral ei saa ma aidata, vaid mõelda: "Kas see on teie? On sina inimene, kes jäi mu koerast lahku?"

Teisel päeval rääkisin Brendast vabatahtlikust abikaasast varjupaigast, mida ma tihti ette kujutasin, kohtudes teiega möödaminnes, unistades midagi öelda. Vabatahtlik soovitas lihtsat "aitäh." Ma mõistan, mida ta ütleb - kui mitte teie jaoks, siis ei oleks mul mu kallim, armastatud sõber - aga ma ei saa ise neid sõnu kirjutada.

Selleks, et deemoniks saada, oleks lihtne väljapääs teha. Sa oled minu jaoks inimene. Sa oled ilmselt kena ja mitte kurja, ja võib-olla tõepoolest murdis su süda hüvastijätmise pärast. Ma olen tulnud tuhande ja ühe põhjusega - te ei saa endale enam koera endale lubada, teie uus majaomanik ei luba teda, eeldasite, et ta pääseb päästetud, aga ükski neist ei selgita, mida tegi. Ta oleks võinud surnud selles korteris.

See pole süütus-reis, ma luban. Sa hõivate minu ajus suure, tühja ruumi. Ma pole kindel, mida täpselt otsin teile kirjalikult. Võib-olla tahaksin lihtsalt teada, mida Brenda oli nagu beebi, ja kuna te ignoreerisite teda, siis ma tahan teada, kas tal on kunagi olnud lapsi.

Ma ei tea kunagi, kuidas ta kaotas oma alaosa parempoolse hamba ja miks tal on see kõhupulgal valge, lõhnaline arm. Need mälestused ei kuulu minusse; nad on sinu oma. Ma leinun Brenda elu esimese viie ja poole aasta jooksul - neid, kellega me jätsime, kui ta oli teie juures.