Pomeraniani päästisin ma pisut üle nelja kuu tagasi ja kogu oma elu pöördus ümber tema ümber. Olen määratluse järgi hull koera ema.
Kui panin Sammy avalduse, panid kõik selle kahtluse alla. "Sa oled 23 ja elad New Yorgis, miks sa seda vastutust tahaksid?" Ja "Sa ei saa kunagi reisida" või minu isiklik lemmik "See pole koerale õiglane".
Noh, ma tunnistan, et Sammy on oma elu muutnud - seda paremaks. Enne kui ma allkirjastasin vastuvõtmisdokumendid ja kohtusin Sammyga esmakordselt, olin ma juba natuke hull. Ma olin kinni kõikidest üksikasjadest - maja koer sõbralik, ostes kõik toidud ja toidud, mida tema abikaasa ütles, et talle meeldib, helistab lähimale loomaarstile ja teeb oma esimese kohtumise.
Pärast intervjuusid, kodukontrolli ja võrdlusuuringuid sain aru, et Sammy läheb minu juurde ja ma hakkasin kohe nutma. Eile, enne kui ma pidin temaga kohtuma, hakkasin ma veel nutma, kirjutades talle avatud kirja. Ja kui ma ootasin Manhattani madalamat kõnniteed koos uue koera kandega, oodanud Uberit, ei suutnud ma pisaraid peatada. Lahti läinud ärikontor lõpetas, et küsiks minult, kas mul oleks okei, ja ma ütlesin talle pisarate kaudu, et võtsin oma uue parima sõbra vastu. Ta vastas kindlatele sõnadele vastusena, kuid see oli ilmselt esimene asi, mida ma mõistsin, et see oleks nagu hull koera ema.
Nädalat läks ja Sammy ja mina teineteisele kinni pidasid, nagu meie elu sõltub sellest. Oleme kinnitatud. Inimesed küsisid minult, kui kaua ma oleksin, ja nad olid šokeeritud kuulda, et see oli vaid paar kuud. Kui ta hirmutas, haaras ta oma jalgade taha või hüppas mu käte juurde. Ma ei läinud kuhugi ilma temata. Ma tühistasin plaanid jääda diivanile ja naerma. Ma olin täiesti ja täiesti kinni pidanud selle väikese armastuse palliga.
Kui inimesed näevad fotod, mis mul on koos Sammyga pühade ajal või lugu, mida ma talle neile räägin, siis nad vaatavad mind nii, nagu oleksin täielikult oma meelt kaotanud. Nad naeravad ja ütlevad, et räägin temast nagu ta on mu laps. Ma ei võrdle kunagi sünnitusjärgse emotsionaalse ja uskumatu kogemusega ja võin ainult loota, et ükskord võin ma ise seda ime kogeda. Kuid nüüd, kui elan ise ja vastutab teise olemise eest, on Sammy mõnes mõttes nagu mu laps. Nüüd ma ei saa deklareerida teda oma maksudokumentide vormis või võtma teda "võtma oma tütart tööpäevani", kuid minu töö on hoida teda tervena ja õnnelikuna iga päev ja ma uhkelt selle eest vastutavad.Sammy oma elus olemine ei ole tegelikult minu igapäevast tegevust ikkagi muutnud, pealegi teeb mind 100% õnnelikumaks. Ta on aidanud mind oma ärevus ja annab mulle armastuse, mida mul on vaja teha raskete päevade jooksul. Kõik, mida ma teen, võtaksin täiendava sammu, et leida võimalus, kuidas mu poisid minuga minna saaksid. Soojematel kuudel läheme kohvikutele ja õnnelikele tundidele, kus on väljas istekohad, nii et Sammy saaks minuga koos minna ja mu jalgadega keppida. Nädalavahetusel hüppab Sammy oma vedajaga ja minuga metroos minema, et sõpradega pargis oleks piknikke. Me võtame rongide rannasõidu, et matkata matkadesse või rongides jalutada Long Islandi. Augustis võtavad me esimest lendu koos. Planeerime ekskursioonid koerakodanike hotellide ja airBnB-dega. Ma teen päris palju seda, mida ma varem tegin, ainult minu neljajalalise paliga.Ma ei usu, et iga koeraomanik peab minema nii kaugele kui ma teen. Tegelikult tunnistan ma igati, et ma lähen ka natuke liiga kaugele - mõnikord, kui tegemist on mu koeraga. Ma mõtlen, et meil ei olnud vaja Sammy Instagrami jaoks St Patrick's Day fotovõitu. Me ei pidanud minema koera teemastatud lihavõttemuntidega sõbra majas koos kodus koera hooldamisega. Ja jah, ma viitan alati oma koerale ja mina "meile", sest see on see, mis me oleme. Kaks pungad Kuriteokaaslased. Ja need hullumeelsed kogemused nagu põrgu teevad elu meile palju lõbusamaks.Ma tunnistan, et mõnikord on hullumeelse koera ema oma puudusi. Ühel õhtul, kui ma andsin Sammyle oma lemmikrõõmu hõõruda, leidsin ma kõhklemise. Ta on ainult kaks aastat vana, nii poleks vaja öelda, panin ma pahaks. Ma tegin kohe kohtumise oma loomaarstiga järgmisel päeval. Pärast istungit ooteruumis, mis tundub igaveseks, võtsime lõpuks vestelda loomaarstiga. Ta pani oma sõrmed käima ja küsis: "Seda, millest sa räägid?" I nodded mu pea hirmu, seostudes ennast halvima.
"Jah, see on kõhu-nupp."
Ma peaaegu läksin naerma. Minu kurnav mure 24 tunni pärast oli kõhupunni tõttu (või mõnusalt loomaarsti terminites, nabasüda). Veterinaar ei lasknud mind isegi kohtumiseks, ja ma olen üsna kindel, et ta rääkis sel ööl hullu koera ema ja doggy belly nupu oma õhtusöögi laual.
Üldiselt ma ei solveta, kui inimesed mind hulluks kutsuvad. Ma armastan oma koera ja ma tegema midagi, et hoida teda turvaliselt ja õnnelikuna. Minu arvates pole see hull, see on lihtsalt hea omanik.
Ja ma olen kindel, et kui sa küsid Sammyt, siis ta ütleks, et ta on sellega täiesti korras.
Kui olete kassi elanud, siis teate, et kassid leiavad teie kodu oma kodus. Kassid teevad seda, mida nad tahavad, kui nad rändavad ja võite küsida, miks. Vastus on tegelikult magusam kui te arvate.
