Pärast Aastat varjupaigas, üks kohutav koer lihtsalt õppida, kuidas Wag tema saba

Video: Pärast Aastat varjupaigas, üks kohutav koer lihtsalt õppida, kuidas Wag tema saba

2024 Autor: Ruth Jocelyn Flynn | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-17 05:17

"Kui te peaksite varjupaika minema ja küsima, milline koer peab kõige paremini koju minema," ütleb Hempstead Town Animal Shelter vabatahtlik John Esposito, "võtan teid Brendasse".

Long Islandi varjupaik on täis võimsusega üle saja koera, kellel on meeleheitlik perede vajadus, kuid Brenda võib olla kõige kurbim. Kui inimesed külastavad kenneli, käivad enamus koeri esikülje ja koorega, kuid Brenda jääb oma voodis väikese palliga tihedalt kinni keerama.

Brenda jõudis varjupaigasse rohkem kui aasta tagasi viletsa ja ta oli üsna hirmul oma ümbruskonnast. Ärevus on tekitanud teda üsna õhukeseks, kuigi varjupaik teeb kõvasti tööd, et talle kehakaalu panna. Üks vabatahtlik kirjeldab teda kui "vaikset väikest lambaliha", pahatahtlikku ja lahket.

Pikka aega oli Brenda väga hirmunud, et kõndima väga kaugel, ja alles hiljuti said vabatahtlikel olla see, et suudaks ta koondada. Ta on nii õrn, et ta isegi ei jälgi läheduses olevaid pardid, valides selle asemel, et vaadata neid triiviaegseid, kaotanud kusagil enda mõtetes.

Iga sammuga, mille ta on võtnud, on varjupaiga vabatahtlikud Brendas näinud just pinna all olevat erilist maagiat.

Kui keegi läheb Brendale välja võtma, näeb koletav koer talle välja, mis viitab sellele, et ta pole päris kindel, et ta väärib armastamist: "See on nagu ta ütleb:" Tõesti, mina? Sa lähed valida mina? "" Selgitab üks vabatahtlik.

Viimaste kuude jooksul on nad näinud, et Brenda avas korraga üks päev. Kui ta näeb oma sõpru, hakkab tema saba kohe nii vähe vagunema. See on natuke vagun, kuid seepärast aga. Looduses olevatel treppidel on väikese tütre suu nurgad ebamäärase naeratuse suunas. Selle kohta on aura, mida üks vabatahtlik nimetab "rahulikuks, rahustavaks energiaks".

Üks päev vabatahtlikud ei unusta kunagi varem. Nad otsustasid võtta Brenda privaatsesse varjupaari, kus ta oli tennisepalli ja mänguasjade ootamas. Brenda ei suutnud tema õnne uskuda, ja tema mõtlemisega, uudishimulike silmade taga oli midagi lahti. Ta mängis ja mängis, kuni tuli teda, et naasta oma puurisse tagasi. "See päev oli ta tõeliselt õnnelik," ütleb vabatahtlik.

See kohutav hetk andis kõigile haruldase pilgu selle kohta, kes võib olla Brenda, kui keegi talle annab võimaluse. Ükskord, kui Brenda leiab oma pereliikme, õpib ta sabat hüljama panema. Võib-olla tal on alati tema silmadega kummaline pilk - see, mis ütleb: "Kes mina? "- kuid tema jaoks on keegi, kes ütleb:" Jah, sina. ma valisin sina! "Iga kord, kui ta tunneb, et ta kardab.

"Brenda võib tuua kellelegi palju rõõmu," lisab vabatahtlik, "Ta on selline koer, kes lihtsalt istub teie poole ja jääb sinna."